IFI 6068 Sissejuhatus infosüsteemidesse · 2017 sügissemester · 14 loengut · 14 praktikumi · 12 ülesannet · 6 näiterakendust · eksam

code

Loeng 12 · Inimene ja infosüsteem

Eesmärk

Millised nähtused ja seaduspärasused on inimese–infosüsteemi suhte, samuti inimese kui infosüsteemi komponendi vaatepunkti osas olulised? Millised on need inimese infokäitluse eripärad, mida tuleks teada, mida tuleks arvesse võtta süsteemide arendamisel ja kasutamisel?

Inimese asend infosüsteemi suhtes

Inimese positsiooni infosüsteemis või selle suhtes võib käsitada kahte moodi.

Inimest võib võtta kui süsteemivälist objekti. Teine käsitus näeb inimest mitte ainult süsteemivälise „kasutajana” vaid otseselt infosüsteemi osana. Sageli määratletakse infosüsteemi kui 4-5 liiki objektide süsteemi. Inimesed (nii kasutajad kui ka arendajad) on selle vaate järgi süsteemi üks komponentide klass – riistvara, tarkvara, andmete ehk info, töömeetodite ja –korralduse kõrval.

Inimese rollid infosüsteemis

Küsimus, kas inimene on infosüsteemi osa, või paikneb ta süsteemist väljas, on võib-olla pigem teoreetilise kui praktilise tähtsusega. Selge on see, et inimesed täidavad infosüsteemis mitmesuguseid operatsioone. Põhimõtteliselt võib infosüsteemideks lugeda ka täiesti ilma inimkasutajateta toimivaid arvutisüsteeme, kuid need on eri- mitte üldjuhud.

Inimene osaleb infosüsteemis mitmes rollis. Nende rollide eristamine on oluline, sest inimese tegevus infosüsteemis ei piirdu ainult info passiivse kasutamisega. Inimesed ka mõjutavad ja juhivad infosüsteemi. Niisiis, inimene võib infosüsteemis tegutseda kahes peamises rollis. Ta võib olla süsteemi arendaja (väljatöötaja, hiljem hooldaja); siia võib liigitada ka süsteemi administraatori (haldaja). Või ta on süsteemi kasutaja. Olulisteks küsimusteks on seetõttu liides süsteemi ja kasutaja vahel (user interface); samuti „liides” süsteemi arendaja ja süsteemi vahel. Organisatsioonilises kontekstis ei tööta inimesed kunagi üksi, kuigi nad süsteemi kasutamise hetkel on võib-olla tõesti füüsiliselt üksinda. Nad on suuremate või väiksemate sotsiaalsete rühmade (kollektiivide) liikmed.

Vastavalt sellele võime infosüsteemis või infosüsteemi suhtes tehtavaid inimtegevusi liigitada:

Oluline on ülalesitatud kolme tegevusliigi väljaarendatus ja tasakaalustatus. Näiteks, tüüpilises infosüsteemis on vaja reguleerida kasutajate juurdepääsu süsteemi funktsionaalsetele võimalustele (programmidele) ja süsteemis hoitavale infole. Selle tõttu peab keegi looma uuele kasutajale konto, väärkasutuse korral sulgema selle, jne. Süsteemist on vaja teha varukoopiaid; keegi peab hoolitsema süsteemi edasiarendamise korraldamise eest – infosüsteem ei saa pikemat aega töötada iseseisvalt, vaid nõuab tervet rida haldustegevusi, mida saab täita ainult inimene.

Rollide eristamine ja ühitamine

Organisatsioonis on süsteemide kasutamine, arendamine ja haldamine sageli organisatsiooniliselt selgelt eristatud. Teiste sõnadega, süsteemide kasutamisega, arendamisega ja halamisega tegelevad erinevad töötajad. Kuid teatud tingimustel võib üks inimene või töötajate rühm täita ka kahte isegi kõiki kolme tegevuste liiki.

Näiteks, infosüsteemide arendusega võib tegeleda IT osakonnas üks grupp, haldusega aga teine grupp. Süsteemide väljatöötamine ja haldamine (käitamine, käitlemine) on tööde olemuselt ja ajaliselt mastaabilt küllaltki erinevad. Selle tõttu on neid sageli otstarbekas eristada. Mõnel juhul, eriti piiratud inimressursside tingimustes, on vältimatu, et süsteemi väljatöötaja võtab enda kanda ka süsteemi administreerimise. Enamasti tegelevad haldusega siiski teised inimesed kui väljatöötajad.

Väiksemate süsteemide korral võib samades töötajates ühitatud süsteemi väljatöötamine ja kasutamine. See tähendab, et rakenduse töötatakse välja kasutajate endi poolt. 1980-tel levis mõiste end-user computing, mida võiks sisuliselt tõlkida kui „kasutajate-keskse süsteemiarendusena”. Süsteemiarenduse tavaline skeem, kus kasutajad tellivad IT osakonnalt rakendusi, toob reeglina kaasa IT osakonna ülekoormamise arendusnõuetega ja süsteemide valmimist on vaja pikka aega oodata. Võimsate kuid samas kasutajasõbralike arendusvahenditega võib vähemalt osa arendustööst üle kanda kasutajatele. Teiseks võimaluseks arendustööd vähemalt osaliselt kasutajatele üle kanda on teha süsteemid „laiematena”, raamistikena, mida kasutajad saavad ise häälestada ja kohandada. Süsteemi häälestamine võib siiski osutuda nii oskusmahukaks, et kasutaja ei tule sellega ise toime.

Väga oluliseks teguriks on kasutajate tehniliste ja süsteemiarenduslike oskuste tase. Mõned kasutajad suudavad ise koostada keerukaid makrosid, sisuliselt – programmeerida süsteemidele laiendusi. Teistel on raskusi ka suhteliselt lihtsate funktsioonide kasutamisega.

Infokäitluse sotsiaalne kontekst

Infosüsteemi õnnestumine sõltub väga palju sotsiaalsest olukorrast, milles süsteemi üritatakse kasutusele võtta. Näiteks, ühes transpordi korraldamisega tegelevas ettevõttes töötav tudeng puutus ülikooli kursuses kokku teadmuste juhtimise (knowledge management) mõistega ning tuli mõttele oma ettevõttes ise teadmuste juhtimise süsteemi luua. Ta moodustas ettevõtte serveri ühises kettapiirkonnas uue kausta (folder) ning saatis töötajatele e-kirja, milles esitas oma idee:

inimestel on kindlasti kogunenud mitmesugust infot, mis võiks olla teistele kasulik, kuid teised inimesed ei tea selle olemasolust ega oma sellele juurdepääsu. Moodustasin kausta, sellise info jaoks. Kõik pääsevad sellel ligi. Palun, kui teil on sellist infot, paigutada see sinna kausta.

Lühikese ajaga kanti kausta üle 100 faili – hinnakirju, kontaktinfot, jm. Idee oli väga edukas ja ei nõudnud teostamiseks praktiliselt mingisugust kulu. Samas on selge, et sellise süsteemiarenduse õnnestumine sõltub oluliselt organisatsioonis valitsevast sotsiaalsest ja kultuurilisest atmosfäärist.

Läänes on küllaltki levinud süsteemiarenduse meetodid, mis käsitavad infosüsteemi arendamist mitte ainult tehnoloogilise projektina, vaid vähemalt osaliselt kui mitte valdavalt muutusena sotsiaalse süsteemis . Tuntud on Hirschheimi ja Kleini poolt koostatud infosüsteemide arenduse nelja paradigma mudel. Eestis on need vaated veel vähe levinud.

Inimese infotöötlusvõimed

Tähtsamate nähtustena võib siin nimetada alljärgnevaid.

Inimene filtreerib infot. Ümbruskonnast tulev infovoog on alati suurem, kui inimene suudab läbi töötada. Selle tõttu jäetakse tajuprotsesside abil suur osa infost lihtsalt kõrvale. Inimese teadvusse, töötluse kõrgematele tasanditele jõuab läbi ainult väike hulk ümbruskonnast potentsiaalselt haaratavast infost. Kriisi seisundis filtreerimine tugevneb.

Inimene suudab korraga haarata ja meelde jätta ainult piiratud arvu objekte. Milleri arv – 7 ± 2.

Inimene vajab tagasisidet. Inimene tunneb end kindlamana kui ta saab tegevuse käigus infot tegevuse edukuse kohta.

Inimese rahulolu süsteemiga langeb väga kiiresti kui süsteemi reaktsiooniaeg ületab teatud läve. Inimese töö peab olema sujuv, teatava hooga. Kui töö arvutisüsteemis on seotud ooteaegadega, siis tööprotsessi sujuvus kaob.

Individuaalsed erinevused ja nende tähtsus infokäitluse korraldamise jaoks

Inimesed on erinevad – millist tähtsust omab see infosüsteemi arenduse ja haldamise jaoks? Seda küsimust võib käsitleda mitmel tasandil. Tarkvara kasutajaliidese tasandil on individuaalsed erinevused infotöötlusvõimetes ja –eelistustes olnud tähelepanu all juba mitmeid aastakümneid. Hästi projekteeritud kasutajaliides peab võimaldama kasutajatel häälestada kasutajaliidest vastavalt oma individuaalsetele vajadustele või valida süsteemi poolt pakutavatest liidesevariantidest enda jaoks sobivaim. Kuid küsimus on laiem. Individuaalsed erinevused infokäitluses hõlmavad ka eelistusi suhtluskanalite ja suhtlemise vormide (kommunikatsioonivormide) suhtes üldse. Näiteks, teatud kontekstis mõni inimene eelistab infot vahetada suulises vormis, mõni teine aga kirjalikult.

Infokäitumine

Võime rääkida inimese infokäitumisest (information behavior). See on koondmõiste, millega püütakse haarata inimkäitumist kõigi in­fo allikate ja kanalite suhtes ning kõigi infokäitlusviiside suhtes. Infokäitumine hõl­mab nii ak­tiiv­set info otsimist, passiivset info vastuvõtmist kui ka in­fo ka­su­tamist; nii näost-näkku (face-to-face) kui ka elektroonilist suht­le­mist; nii massimeedia kui ka infosüsteemide kasutamist. Alama taseme mõis­teteks on infootsimiskäitumine (information search be­hav­ior) ning in­fo­ka­su­tuskäitumine (information use be­hav­ior). Infokäitumise mõiste on pärist infoteaduse (information science) vallast (Wilson 2000).

Kognitiivne stiil

Kognitsioon (cognition) on inimese mõtlemine. Kognitiivseks stiiliks (cognitive style) võib nimetada püsivaid individuaalseid eri­ne­vusi ini­meste vahel mit­me­su­gus­tes mõtle­mis- ja suht­le­mis­tege­vus­tes: info töötlemises, probleemide la­hen­­da­mises, mõtlemises, õppmises, suhtlemises. Psüh­ho­loogias on eriti pal­ju uuritud inimeste eelistusi loo­gi­liste ning mitteloogiliste mõt­le­mis­stii­li­de osas. Mõt­lemis- ja suht­lusstiililised erinevused kont­sep­tua­li­see­ri­takse ta­va­liselt vastandlike stiilide paaride kaudu; tuntuim sellistest mõis­te­paa­ri­dest on pa­re­ma ja vasaku ajupoolkera erineva talitluse teooria. Pa­re­ma aju­pool­kera orientatsiooniga inimene väi­de­tavalt eelistab intuitiivset, tund­mu­sest lähtuvat infotöötlus- ja mõtlemisstiili. Vasaku ajupoolkera do­mi­nat­si­oo­ni­ga mõtleja eelistab analüütilist, de­tail­setel loogilistel mõt­tekäikudel põ­hi­nevat prob­lee­mikäsitlust. Suht­le­mi­se vallas avalduvad kog­ni­tiiv­sed stii­li­eri­ne­vused ee­lis­tustes elektroonilise ja näost-näkku suhtumise osas. Ini­me­se kognitiivse stii­li kindlakstegemiseks ka­sutatakse psüh­ho­loo­gi­li­si uu­ri­mis­instrumente; tuntumate seas on Myers-Briggs Type Indicator (MBTI) ja Cog­nitive Style Index (CSI).

Kasutajate kognitiivne stiil on ilmselt üks mit­me­test teguritest, mis mõ­ju­tab infosüsteemi tegelikku ka­su­tamist. Infosüsteemide tegemisel on ka­su­ta­ja­te kog­ni­tiiv­seid erinevusi vähe arvesse võetud; nõuaks see ju ka­su­ta­ja­lii­de­se või isegi süsteemi arhitektuuri ko­han­da­mist mitme erineva ka­su­tus­stii­li jaoks.

Infoülekoormus

(information overload) Olukord, kas infokäitluse si­tu­at­sioonis või ka tä­na­päe­va ühiskonnas laiemalt, kus ini­mene ei suuda sissetuleva või ümbritseva in­fo­mas­si­ga toime tulla.

Infoäng

(information anxiety) Richard Wurman’i poolt eden­da­tud mõiste; inimese ne­ga­tiivsete psühho­loo­gi­liste sei­sundite kompleks, mis on põhjustatud in­fo­ga toi­me­tulemise raskustest. Info paljusus, kiire ja pidev lii­ku­mine, eba­sta­biilsus, kindla toetuspunkti puu­du­mi­ne. Kaht­lused info kasulikkuses jms näh­tused.

Süsteemiarenduseks vajalike oskuste küsimus

Erinevused inimeste suundumustes ja võimetes on süsteemiarenduses äärmiselt olulised. Ebasobivate inimestega süsteemiarendust teha on vähe mõtet. Praktika näitab, et on inimesi, kellel on süsteemiloomine „veres”; teistele arenevad süsteemiarenduse saladused alles pikaajalise katsetuste ja eksimuste tee kaudu.

Organisatsioonilises kontekstis kasulikke oskusi liigitatakse sageli kolme klassi:

Tihti eristatakse ka:

Juhtimis-, suhtlemis- ja ärioskused on üksteisega tihedalt seotud ja osaliselt kattuvad.

Joang et al (1999) on uurinud süsteemianalüütikute oskuste profiile. Nende uurimisrühm pakub 30 analüütiku uurimise alusel välja inimese orientatsioonide mudeli. Selle mudeli alusel võib süsteemianalüütikuid nende suunitluse järgi liigitada järgmiselt:

-_tehniliselt orienteeritud_ süsteemianalüütik (technical orientation). Selline analüütik lähtub põhiliselt tehnoloogia võimalustest ja ehitab ka oma analüüsid ja projektid vastavalt üles. Näide: inimene, kes on tundma õppinud X-tehnoloogiat ja on veendunud, et süsteem tuleb üles ehitada tingimata sellest tehnoloogiast lähtudes.

Süsteemianalüütiku orientatsiooni avaldumisvormiks on inimese suhtumine (attitude) erinevates küsimustes. Joang et al (1999) kasutab arendaja orientatsiooni väljaselgitamiseks loetelu, milles on u. 30 elementi:

Orientatsioone toetavad oskused, mida Joang et al (1999) rühmitavad suhtlemis-, äri-, poliitilisteks ja tehnilisteks oskusteks.

Arendaja orientatsiooni väljaselgitamiseks kasutavad nad u. 20 oskuse loetelu:

Yen et al (2003) uurisid potentsiaalsete tööandjate poolt infosüsteemide spetsialistidele esitatavaid nõudeid ja ootusi. Püüti ka välja selgitada, kas ülikoolides peetakse neid oskusi sama olulisteks.

Uuring näitas, et ülikoolides (õpetamisel) peetakse kõige tähtsamateks oskusteks:

IS KNOWLEDGE/SKILL SET LEVEL OF PROFICIENCY REQUIRED LEVEL OF PROFICIENCY ACHIEVED
IS technological trends 4.47 3.53
Packaged products (spreadsheet, word processing, etc) 4.40 4.27
Personal motivation and working independently 4.33 3.13
Knowledge of specific functional areas (finance, marketing, production, etc.) 4.27 3.40
Application systems 4.20 3.53
Interpersonal communication skills (oral and written) 4.20 3.27
Critical thinking (involve analysis, evaluation and reasoning) 4.07 3.07
Creative thinking (involves synthesis and generation of new ideas) 4.07 3.00
Networking/communication software and languages 4.00 3.60
Systems analysis/design/development methodologies. (Structured programming, CASE methods or tools, etc.) 4.00 3.33
Interpersonal behavior skills (involve organizing, leading, working cooperatively, and planning collaboratively) 4.00 3.13
Programming languages 3.87 3.13
Implementation, operation, and maintenance issue (documentation, etc.) 3.73 3.33
Visions about IS/IT for competitive advantage 3.73 3.07
International communication ability (foreign languages and cultures) 3.67 2.60
Operating systems 3.53 3.13
Knowledge of speci.c organizations (your own company, your host company, etc.) 3.53 2.73
Environment (economic, legal, etc.) 3.47 2.67
Knowledge of speci.c industries (retail, automobile, textile, etc.) 3.40 2.60
Teaching and training skills 3.33 2.87
Hardware 2.87 2.53

Potentsiaalsed tööandjad pidasid seevastu kõige olulisemateks oskusteks:

Esimene infotehnoloogiline oskus on alles viiendal kohal.

IS KNOWLEDGE/SKILL SET LEVEL OF PROFICIENCY REQUIRED LEVEL OF PROFICIENCY ACHIEVED
Critical thinking (involve analysis, evaluation and reasoning) 4.13 3.97
Creative thinking (involves synthesis and generation of new ideas) 4.05 3.91
Personal motivation and working independently 4.04 4.13
Knowledge of speci.c functional areas (.nance, marketing, production, etc.) 3.97 3.82
IS technological trends 3.97 3.78
Application systems 3.67 3.69
Visions about IS/IT for competitive advantage 3.63 3.59
Interpersonal behavior skills (involve organizing, leading, working cooperatively, and planning collaboratively) 3.62 3.59
Interpersonal communication skills (oral and written) 3.62 3.54
Operating systems 3.48 3.46
Packaged products (spreadsheet, word processing, etc.) 3.32 3.49
Programming languages 3.31 3.51
Networking/communication software and languages 3.21 2.99
Implementation, operation and maintenance issues (documentation, etc.) 3.15 3.37
Hardware 3.15 3.24
Knowledge of specific organizations (your own company, your host company, etc.) 3.14 3.21
Teaching and training skills 3.13 3.24
International communication ability (foreign languages and cultures) 3.01 3.03
Systems analysis/design/development methodologies (structured programming, CASE methods or tools, etc.) 2.95 3.15
Knowledge of specific industries (retail, automobile, textile, etc.) 2.71 2.83
Environment (economic, legal, etc.) 2.46 2.54

Süsteemi energia. Mis paneb süsteemid käima?

Selle küsimuse juurde võib jõuda mitmeti.

° Süsteemi tehakse, kuid süsteem ei taha käivituda.

Süsteemi tegemine.Eesmärgiks on teha süsteem. Üldjoontes teame, mida tuleb teha, millised protseduurid ja andmestruktuurid on vaja luua jne. Kuid—kas süsteem hakkab tööle? Kui hakkab, siis kui hästi? Süsteemi analüüsi ja süsteemi disainimise meetodite kasutamine ei anna garantiid. Süsteemi analüüsi ja disaini tulemiteks on tulevase süsteemi mudelid, ühes või teises vormis. Kuid hästitoimiv süsteem on vahest midagi enamat kui komponentide arhitektuurne kogum? Oleme kogenud, et tehakse süsteemi, kõiki häid reegleid järgides, kuid terviklik tulemus lihtsalt ei õnnestu.

° Süsteem „käib maha”, „jookseb energiast tühjaks”.

Süsteemi olukorra hindamine. Süsteem on juba pikemat aega kasutusel, mingist perioodist on hakanud nii-öelda “maha käima”. Süsteemi osad on alles, kuid energia on asendunud loidusega. Halvemal juhul võib piltlikult öelda, et süsteem jookseb aegamööda energiast tühjaks. Asi toimis, aga nüüd mingil põhjusel ei toimi enam nii hästi.

Mis on neis kahes situatsioonis ühist? Täppisteaduslikust vaatenurgast ei ole võib-olla korrektne öelda, et hästitoimivas süsteemis on teatud kogus “sisemist energiat”—energiat, mida halvasti töötavas või lagunevas süsteemis napib.

Praktilisest seisukohast on aga selline—energeetiline—vaatenurk õigustatud. Ettevõtetes räägitakse palju motivatsioonist. Inimese nn. motivatsioon (kuid – mis motivatsioon tegelikult on?) on kindlasti üks süsteemse energia liike. Kuid kas ainus? Moodne teadus, ei oma loodusteaduslikus ega humanitaarses harus, ei oska sellele küsimusele ammendavalt vastata. Kogu inimkultuuri ajalugu huvitaval kombel näitab, et inimeste mõtted on pidevalt liikunud selles suunas, et peab olema mingi otseselt nähtamatu, kuid siiski reaalne, sisemine liikumapanev energia. Seda liikumapanevat energiat on nimetatud erinevatel viisidel: ladina keeles vis vitalis – elujõud; india muistses filosoofias – „prana”; hiinas filosoofias – „chi”; jaapani kultuuris – „ki”; havai ja polüneesia kultuurides – „mana”.

Süsteemiarenduse jaoks võime sellest teha mitu tähtsat järeldust.

° Kõigepealt peaks arvestama seda, et praktiliselt igasuguse süsteemi käigushoidmiseks on vaja energiat ; süsteem võib ise genereerida energiat; või, energia võib süsteemi tulla pidevalt mingi voo kaudu väljaspoolt. Kuid energia oluline kadu on süsteemile kindlasti kui mitte surmaotsus, siis efektiivsust vähendav.

° Süsteemi tehes tuleks mõelda, kas piisab ainult komponentide valmistamisest ja siis asja kokkupanemisest, või on vaja ka süsteem “käima joosta”, “hing sisse puhuda”. Tulevad meelde vanad traditsioonid laeva vettelaskmisel (kotermann) jm. Sissepühitsemise rituaal–tehnilisest vaatepunktist—omab ainult sümboolset väärtust. Aga mis see infosüsteem on, kui mitte sümbolite loomise ja töötlemise tööriist?

° Energia peaks juba süsteemi sisse projekteerima. Mitte ei tuleks püüda elustada surnult sündinud süsteemi. Ega üritada kiirkorras üles puhuda, energetiseerida, uimaselt väljakukkunud süsteemi.

Järeldused süsteemide käitamise, olukorra hindamise ja hooldamise jaoks:

° Süsteemi olukorra hindamine ei tohiks piirduda komponentide ja struktuuride seisundi uurimisega (ei tohiks sellest alustada). Alustada tuleks süs­teemi kui terviku energiataseme, energeetilise potentsiaali väljaselgitamisest.

° Süsteem, mis on energeetiliselt tühi, tuleb uuesti laadida. Kui see ei ole võimalik, siis on mõttekam süsteem koost lahti võtta ja komponente mujal kasutada.

Kuidas sellist süsteemi sisemist energiat luua, kuidas seda süsteemi sisse panna, on muidugi omaette küsimus.

Organisatsiooni ja üksikisiku energiatase kui süsteemide arenduse vältimatu eeldus

Juhtimisalases kirjanduses on viimasel ajal ilmunud mitu huvitavat käsitlust organisatsiooni energiataseme kohta (organizational energy) (Bruch & Ghoshal, 2003; Cross et al, 2003). Siin peetakse silmas organisatsiooni kui sotsiaalse süsteemi vaimset energiat. Tihti kasutatakse sama asja väljendamiseks terminit „motivatsioon”. Organisatsiooni energeetilisus omab süsteemiarenduse jaoks otsest tähtsust. Süsteeme saab luua ainult organisatsioonis piisava motivatsiooni (energiataseme) korral. Bruch ja Ghoshal liigitavad organisatsiooni energiataset neja klassi:

Probleemid/harjutused

Hinda oma süsteemiarendusoskusi ja -orientatsiooni Joang et al (1999) meetodi abil.

Kirjandus

Benbasat, I., Taylor, R. 1982. Behavioral Aspects of Information Processing for the Design of Management Information Systems. IEEE Trans. Syst. Man Cybernetics, 4, 439-450.

Bruch, H., Ghoshal, S. (2003) Unleashing Organizational Energy. MIT Sloan Management Review, 45, 1, 45-51.

Cross, R., Baker, W., Parker, A. (2003) What Creates Energy in Organizations? MIT Sloan Management Review, 44, 4, 51-56.

Davis, G., Olson, M. (1985) Humans as Information Processors. in: Management Information Systems: Conceptual Foundations, Structure and Development, McGraw-Hill, 235-268.

Hirschheim, R., Klein, H. (1989) Four paradigms of infor­mation systems development. Comm­unications of the ACM, 12, 1199-1216.

Kirsh, D. (2000) A Few Thoughts on Cognitive Overload. https://philpapers.org/archive/KIRAFT.pdf.

McKenney, J., Keen, P. (1974) How managers’ minds work. Harvard Business Review, 52, 3, 79-90.

Taylor, W. (2004) Computer-mediated knowledge sharing and individual user dif­fe­ren­ces: an exploratory study. European Jour­n­al of Information Systems, 13, 52-64.

Wilson, T. (2000) Human Information Behavior. Informing Science, 3, 2, 49-55.

Joang, J., Klein, G., Means, T. (1999) The missing link between systems analysts’ actions and skills. Information Systems Journal, 9, 21-33.

Yen, D., Chen, H-G., Koh, S. (2003) Differences in perception of IS knowledge and skills between academia and industry: findings from Taiwan. International Journal of Information Management, 23, 507-522.

CC BY-NC-SA 4.0 Priit Parmakson 2017