Versiooniuuendus
Aasta võis olla 1985. Olin just lõpetanud TPI (praeguse TTÜ) ja asunud samas tööle noorema teadusliku töötajana, palgaga oli vist 120 rubla kuus. Diplomitöö teemaks oli professor Leo Võhandu pakkunud uurida programmeerimiskeelt Forth. Forth on primitiivne, masinakeelele väga lähedane programmeerimiskeel. Mäletan, et Forth-keelne programm töötas üheainsa pinuga, vahetulemusi sinna salvestades ja edasistes arvutustes uuesti välja võttes. See jäi majandusinformaatikute erialast suhteliselt kaugele. Olime ju viis aastat õppinud majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimist (selline oli eriala nimetus). Prof Võhandu saatis mind Küberneetika Instituuti Mati Räbovõitra juurde. Räbovõitra oli markantne mees, kes ajalooannaalidesse on jäädvustunud millegipärast tolleaegsete arvutuskeskuste kokkutulekute “peoloomana” [1]. Kapitalismist võisime tollal lugeda ainult ajalehest, akadeemilisest kapitalismist (L. Lapini termin) polnud aga keegi kuulnudki. Küberneetika Instituut ei asunud TPI õppekorpustest kaugel. Külastasin Mati Räbovõitrat, ta rääkis mulle, et Forthi programmid nõuavad vähe põhimälu ja jooksevad ka väga primitiivse riistvara peal. Seetõttu on Forthil perspektiivi aparaatides, mida vajatakse “lendavates masinates”. Sõjatööstusest ei tohtinud tollal sõnagi rääkida. Küberneetika Instituudis tegeldi ka “Elbrus” superarvutitega. Nüüd teame, et neid kasutati – võib-olla kasutatakse tänapäevalgi raketi- ja aatomirelvasüsteemides.
Käik Räbovõitra juurde jäi ainsaks. Diplomitöö kirjutasin hoopis teisel teemal. Üks kokkupuude aga mul Forth keelega hiljem siiski oli. Noorema teadusliku töötajana saadeti mind Moskvasse Forthi uut versiooni tooma. Andres Lomp, ta asutas hiljem firma IE Tarkvara, mis tegutseb tänapäevalgi, andis mulle flopiketta. See oli uuemat sorti, 5-tolline, ümbrikus, painduvast plastikust ketas. Lähetuskorraldus, avanss, rongiga Moskvasse. Rongi hommikul kohale jõudes hakkasin otsima instituuti, kust pidin uue versiooni saama. Teadusliku uurimise instituut asus Moskva kesklinnas, suure elumaja alumisel korrusel olid ühes korteris väikesele sektorile eraldatud ruumid. Esimeses toas oli laua peal personaalarvuti. Värvilise kuvariga välismaine PC (personal computer). Nii võimas masin oli siis veel suur haruldus. Arvuti taga istus suurt kasvu noorem mees ja mängis emotsionaalselt hüüatades arvutimängu. Teine elas kõrval kaasa. Kuvaril jooksis ringi karvane troll, ajas kerakujulisi toidupalasid taga ja imes need vjuuuuuuuut! valju lurinaga oma suure toruja koonuga endale sisse. Mind juhatati tagumisse tuppa. Seal kohtusin lühemat kasvu noore mehega, kes osutus selleks, keda otsisin. Noormees istus laua taga ja kirjutas pastapliiatsiga paberile. Ta rääkis mulle, et on ka nooremteadur ja kirjutab kandidaadiväitekirja. Väitekirja teema oli freimi-põhise ja objekt-orienteeritud modelleerimise ühendamine. Freimid olid 1980-ndate algul populaarne tehisintellektisuund. Kahe erineva paradigma ühendamise teoreetiline läbitöötamine on aga alati perspektiivne teaduslik uurimisküsimus. Toas oli veel teine laud. Selle taga istus naistöötaja. Temal olid lauanurgal mõned hoolikalt kokkupandud froteerätikud. Sisenes veel üks naisteadur. Naised hakkasid froteerätikuid katsuma ja elavalt arutama. Sain aru, et tegu oli asutusse saabunud defitsiitse kaubaga, mida ametiühing nüüd pidi õiglaselt laiali jagama.
Ootasime, kuna arvutit mängiv mees pausi tegi ja panime minu flopikettale uue versiooni peale. Tarkvara kopeerimine käis lihtsalt, sest sellel PC-l oli kaks flopiseadet. Ühte pandi originaal, teise sihtketas. Mis seal uues versioonis oli ja kas seda keegi Küberneetika Instituudis ka kasutas, ma ei tea. Varsti lagunes Nõuk. Liit ja sellega koos ka sõjatööstus.
Tagantjärele olen mõelnud, et need kolm kohatud inimest väljendasid päris selgelt “arenenud sotsialismi” stagneeruvas ühiskonnas kolme võimalikku toimetulekustrateegiat. Mõned lõid tööl aega surnuks. Eesti arvutuskeskustes tollal töötanud inimesed on rääkinud, kuidas päevad läbi mängiti bridži. Teised tegelesid materialistlike küsimuste lahendamisega, oma heaolu suurendamisele, niipalju, kui selleks kasinaid võimalusi oli. Kolmandad üritasid teha teadust.
See oli siis. Nüüd on kõik teisiti. Uues ühiskonnaversioonis ühed võib-olla töötavad end surnuks. Eks selliseid ole igal ajal. Teised leiavad väljundi reisimisest. Kolmandad pühenduvad materialistlike küsimuste lahendamisele. Leidub ka aja surnukslööjaid. Aja surnukslöömise vormid on alati rafineeritud. Mõned üritavad teha teadust.
Arvutuskeskuste kokkutulek Kose-Uuemõisas, vasakult: dots. L. Võhandu, grupijuht M. Räbovõitra, grupijuht T. Lume, 1974.a.
[1] 1970ndatel arendati Nõukogude Liidus ulatuslikku „automatiseeritud süsteemide” rajamise kampaaniat. 1970ndate lõpus tegutses Eestis poolsada arvutuskeskust kuue tuhande töötajaga. Kui üleliiduline juhtimisstruktuur 1980ndate aastate teisel poolel kokku varises, kaotasid need süsteemid mõtte ning neid teenindavad arvutuskeskused likvideeriti järk-järgult, millele aitas kaasa personaalarvutite laialdane sissetung. – Vegmann, E (2014) Riigi Infosüsteemi Ameti kujunemine ja ülevaade tegevusest. Tartu Ülikooli lõputöö, lk 7.